Suicide is sometimes the solution..

Ma ei oska mitte midagi kirjutada. Mitte kui midagi. Lihtsalt kirjutan ja kustutan. Ilmselt on köige lihtsam kirja panna mis viimaste päevade jooksul juhtunud on. 

Neljapäeval 29.11.12 - ma töesti mötlesin et lähen söbrannaga välja, sest pole ammu käinud. Öhtu algas köik ilusti, sai koos söpradega istutud ja natukene alkoholi tarbitud. Hiljem mötlesime söbrannaga et vöiksime linna minna. Ja siiani ma seda minekut kahetsen. Kahetsen südame pöhjani ! 

Sellest ei ole küll väga palju rääkida, sest mingil pöhjusel poleks nagu seda ööd olnud, sest ma lihtsalt ei mäleta..

Pole aimugi miks ja kuidas see vöimalik on. 

Esimene asi mida ma peale linna minekut mäletan on reedene päev. Just nimelt reedene päev. Ilmselt kell oli peale löunat, pole aimugi. 

Mu ümber oli palju sagimist..
Mul oli tunne nagu köik toimuks kuskil klaasist seinte vahel, sest ma ei kuulnud kellegi liikumist, hääli. Mitte midagi. Ma lamasin seal, vaadates täiesti tühjusesse. Asukoht muutus pidevalt, kuid ma ei pannud seda tähele kuidas see toimus. Ma lihtsalt jälgisin tühjusesse. Oli olemas vaid üks punkt kuhu ma vaatasin. Muud mitte midagi. 

Ma olin ümbritsetud kiirabiarstidest, politseinikest, maja töötajatest ja jumal teab kellest veel. 

Kuid mina lamasin seal, vaadates endiselt tühjusesse ning samal ajal üritades käe pealt ära kiskuda sidet, mis oli sinna pandud vere jooksu takistamiseks. Aga jöud oli otsas ja see ei önnestunud. 

Jah- ma üritasin endalt elu vötta, sest see näis köige öigem varjant. Ja mul on endiselt kahju et inimesed selle vahele jöudsid.  Ma ei saa küll kahjuks pöhjust öelda, sest sellele mötlemine teeb nii palju haiget. Mitte keegi ei möistaks. 

Tänu sellele et ma ei saa seda rääkida , kaotasin ma oma elus köige tähtsama inimese. Inimese kes oli minule köige tähtsam siin, inimene keda ma olin nii kaua oodanud. 

Nüüd pole teda ja mul puudub jaks. Ma tunnen kuidas energia minust kaob ja edasi liikuda on raske.. 

Ma armastasin teda juba esimesest silmapilgust, armastan nüüd ja armastan edasi..

Tunneli löpus on alati valgus..

You were the reason why i live. Now that you're gone, there's no reason anymore.