123

Iga inimene ütleb kellegile: “Sa oled ilus, kena, armas, nunnu!”. Ja alatasa vastadakse: “Jah Sina oled, mina mitte. Ma olen kole jne.”Lõpetage ära, leppige sellega, mida Teile öeldakse. Inimesed näevad, mõtlevad ja ütlevad seda, kuidas asi on. Pealegi pole tähtis inimese välimus, vaid sisemus. Vaadake milline on inimene seest ja siis hakake välimust vaatama. Inimese sisemus on tähtsam! Välimus on paljudele nii tähtis, aga kuhu jääb sisemuse vaatamine? Igal inimesel on vead ja head. Lõpetaga ütlemast: “Ma olen kole!”Öelge ja sisendage endale: “Ma olen ILUS, nii seest, kui väljast .

Notsu : " Nii hea, et me üksteisel olemas oleme! "
Karupoeg noogutas.

Notsu : " Kujuta ette: mind ei ole, sina istud siin üksinda ja pole kellegagi juttu ajada. "

Karupoeg : " Aga kus sina siis oled?"
Notsu : " Mind ei ole. "
" Nii ei saa olla," ütles Karupoeg

" Mina arvan ka nii, " ütles Notsu, " aga no kujuta ette, mind ei ole. Sina oled üksi."

"Miks sa mind kiusad?" vihastas Karupoeg, " Kui sind ei ole, ei ole mind ka. Said aru? "

Oli kord üks saar, kus elasid kõik tunded. Armastus, kurbus, tarkus, lõbusus ja veel paljud, paljud teised. Ühel päeval öeldi neile, et saar hakkab uppuma. Kõik sõitsid oma paatidega ära. Armastusel polnud paati. Ta jäi saarele, kuni see oli peaaegu vee all. Alles siis hakkas ta abi küsima. Esiteks sõitis mööda Rikkus. Armastus ütles “Võta mind palun oma paati.” Rikkus vastas vaid “Mu paadis on palju raha ja kalliskive, sina siia ei mahu” ja sõitis edasi. Saarest oli vaid väike osa vee peal, kui Puhtus mööda sõitis. Armastus palus, et see teda oma paati võtaks. “Ei,” vastas Puhtus “Sa oled märg ja must, võid mu laeva ära määrida.” Kurbus oli Armastusele lähedal “Palun, palun võta mind oma paati,” ütles Armastus. “Ei Armastus, ma olen ise nii kurb, et mul pole aega sinu jaoks.” Armastus oli juba uppumas, kui tühi paat temast mööda sõitis ja hääl ütles “Tule minu paati.” Tühi paat viis Armastuse maale. Seal kohtas ta Tarkust. “Kes see oli, kes mind päästis?” küsis ta. “See oli Aeg.” vastas Tarkus. “Aeg?!” imestas Armastus. “Jah, Aeg” vastas Tarkus “Aeg on ainus, kes saab aru, kui tähtis Armastus tegelikult on.”

Kord kohtusid Armastus ja Sõprus. Armastus küsis: "Miks on maailmas vaja sind, kui olen olemas mina?" Sõprus vastas: "Et jätta naeratus sinna, kuhu sina jätad pisarad. „

Tema silmis leegitseb kord valu, kord tuli, kord armastus. Kuid, et seda märgata, pead oskama näha. Teda tundma. Ta ise vaid varjab. Tema loomus on salapärane ja müstiline, tema käitumisele põhjuseid leida pole mõtet - seda ei suuda teha mitte keegi. Võite vaid arvata, et tunnete teda, eksite rängalt. Tema viha on heitlik, ta on sõdija ning võitleja, vallutaja ja hävitaja. Vaid ühe hetkega võib tema klaashaprast hingest saada kalk, jääkülm ning armutu teras. Tema pilgus ei leia te armu, võite kohata vaid põlgust ning etteheidet. Kuid et näha seal valu, selleks peate teda tundma. Tema kallistused on soojad, süda avatud, hing abivalmis. Ta on tundlik, aus ja hooliv. Tema oskus lollitada ümbritsevaid inimesi ja neid segadusse ajada on hämmastav! Uskuda tõde, mis on imeilus illusioon. Vaid tema on selleks suuteline. On vist palju tahta, et te teda mõistaksite. Tema maailmatunnetus on enneolematu, tema ideed utoopilised ja jalustrabavad. Tihti ka mõistetamatud ja segased. Täpselt nagu ta isegi.