(Henry) Charles Bukowski, 1920-1994
Eks me teame küll, et surm on olemas, ja mõtleme pea iga päev surmamõtteid, aga kui ootamatult sureb keegi meie jaoks eriline ja armas inimene, siis on tema surm raske, väga raske taluda. Mis siis, et iga päev sureb häid inimesi ja halbu inimesi ja igasuguseid meile tundmatuid inimesi.
Iga sekund liigume me lähemale surmale . Kuid kordagi ei mõtle me et surra võib keegi meie lähedane , kuid kui see juhtub siis me tahaks küsida et "miks just tema?" või "Miks mitte tema asemel ei võinud surra mina?" V mida iganes .
Miks me alles siis mõistame kui kallis inimene meile oli kui teda enam ei ole ?
Tahaks m et oleks keegi kellel õlal ennast tühjaks nutta, kellele saaksin kõik oma kurbust põhjustavad asjad ära rääkida. Tahaks kedagi kellega saaks lihtsalt istuda , ilma et ta ei ütleks mitte üht sõna. Tahaks lihtsalt kellegiga vaikust nautida.
Aga kellele üldse läheb korda kellegi murede kuhi. Kes üldse viitsiks kuulata kelle töinamist ja rasket elu ?
Ma tahaks enda kõrvale kedagi , kes jätaks ütlema " ma tean mida sa tunned" või "ma tean mida sa läbi elad." Sest kurat , mitte keegi ei tea mida mina tunnen või läbi elan . Mitte keegi ei tea kui raske on tegelikult minul . Mitte keegi ei tea kuidas mina elan üle seda kui ma kaotan kellegi väga lähedase.
Puhka rahus kallis vanaema ! (L) :'(
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar